Neil käskudel oli eriti suur tähendus aastal 1819, mil organisatsioon ebakindlates oludes oma praegusel kujul loodi. Sotsiaalsed suhted on aja jooksul märkimisväärselt muutunud ja nii mõndagi sellest, mille Vennaskond tollal oma ülesandeks võttis, on nüüd ühiskonna hoole all. Nii on Vennaskonna tähelepanu nihkunud materiaalse turvalisuse tagamiselt enam vaimse kindlustunde loomisele. Märkimisväärne osa Vennaskonna tegevusest on eelkõige OMA liikmete eest hoolitsemine. Siiski tegeleb Odd Fellow Vennaskond erinevate projektide raames jätkuvalt ka heategevusega.

Nii kõik algas

Keskajal ehitati Euroopas kirikuid, kloostreid ja kindlusi. Nende ehitajaiks olid peamiselt kogenud, ühest kohast teise rändavad kõrgete ametioskustega käsitöölised. Elati kindlusetul ajal, mil inimesed olid sõltuvad võimumeeste seatud poliitilistest ja usulistest tingimustest. Enese kaitseks ühinesid eri ametite harrastajad salajastesse liitudesse, mis kohustusid abistama hädasolevaid liikmeid ehk “vendi”. Et vältida võõraste pääsu organisatsiooni, kasutasid liidu liikmed tunnussõnu ja -märke. Selliste liitude levimisel Inglismaale 1600ndatel aastatel hakati neid kutsuma “lodges” (loožid) ja neis loožides kujunesid välja põhimõtted, millest hiljem sai Odd Fellow-idee. Vanim säilinud kirjalik märge Odd Fellow Vennaskonnast pärineb aastast 1643.

Soome Odd Fellow Vennaskond, mille koosseisu kuuluvad praegu ka Eesti loožid, on pärit sellest Odd Fellow harust, mis on alguse saanud USA-s. Sealne algataja oli inglise sisserändaja Thomas Wildey, kes lõi 1819. aastal Seven Stars’ kõrtsis Baltimore’is koos nelja mõttekaaslasega esimese ameerika looži nimega nr 1 Washington.

Vend Thomas Wildey portree on jäädvustatud Maarjamaa, Eesti esimese Odd Fellow looži asutamise 20. aastapäeva tähistamiseks vermitud meenemündile.

.